Kuraatorinäitus „Palju maksab?”

Piletid

Arhitektuuri eesmärk ei ole olla võimalikult odav, samas on just madal hind üks põhilisemaid kriteeriume disaini- ja ehitusprotsessis. Maksumus suunab sageli arhitektuuri sisulisi otsuseid: ehitatud keskkonda käsitletakse eelkõige Exceli-tabeli loogikast lähtudes, kulude vähendamise ja tõhususe kontekstis. Ehitamiseks vajalike ressursside ja arhitektuurilt eeldatavate väärtuste vahel on üha süvenev lõhe.

Kuraatorinäituse kontseptuaalseks fooniks ja füüsiliseks toimumispaigaks on Tallinna Linnahall. Pikka aega kasutuseta seisnud, ent pidevalt avalike arutelude keskmes olev hoone kehastab biennaali põhiküsimust eriti selgelt: selle rekonstrueerimist peetakse liiga kalliks, lammutamist samuti, samal ajal kui otsuse edasilükkamine kasvatab järjekindlalt hoone taastamishinda. Linnahall ei ole üksnes näituse toimumispaik, vaid aitab kogu biennaali temaatikat lahti mõtestada. Küsimust „palju maksab?” ei ole võimalik taandada üksnes numbriteks Exceli tabelis, kuna see hõlmab endas ka poliitilisi, ajalisi ja väärtuselisi küsimusi.

Septembris avatava biennaali peanäitus “Palju maksab?” toob kokku arhitektid kaheteistkümnest erinevast riigist, et avada arutelu raha ja arhitektuuri suhte üle. Biennaali kuraatorinäitusel osalevad arhitektid uurivad, kuidas eelarvelistele küsimustele arhitektuursete vahenditega vastata, kui foonil kõlab lakkamatult küsimus “Palju maksab?”.

Osalevad autorid ja projektid

Eesti arhitektide kollektiivne väljapanek
Eesti arhitektuuribürood vastavad küsimusele: millise nutika ehitusliku lahenduse üle olete uhked – olukorras, kus piiratud tingimused jätsid siiski ruumi arhitektuursele väljendusele?

studio TAKK (Hispaania / New York)

TAKK on Barcelonas ja New Yorgis tegutsev arhitektuuri- ja disainistuudio, mille asutasid Mireia Luzárraga ja Alejandro Muiño. Stuudio töö käsitleb kriitiliselt ökoloogiliste raamistikute integreerimist arhitektuuridiskursusesse ja ruumilisse tootmisse, eesmärgiga arendada uusi materiaalseid ja poliitilisi kujutlusvõimalusi ehitatud keskkonna jaoks.

TAKK tegutseb professionaalse praktika ja akadeemilise uurimistöö piiril. 2025. aastal olid nad Kataloonia paviljoni kuraatorid 19. Veneetsia arhitektuuribiennaalil. TAKKi töid on laialdaselt tunnustatud ning need kuuluvad mitmete rahvusvaheliste muuseumide kogudesse ja näitustele.

Näituse installatsioon: 3k ruum

Ruumid, kus me elame, on hoolikalt kujundatud selleks, et pakkuda mugavust ja seda väga erinevates tähendustes. Kuid mida tähendab mugavus ruumilises mõttes ning kuidas see materialiseerub?
Projekt 3k room uurib neid küsimusi, vaadeldes kulude ja efektiivsuse, väärtuse ja mugavuse ning kliima ja mikrokliima vahelisi suhteid. 3k room loob näituse jaoks vahepealse ruumi, mis vahendab neid tingimusi. Projekt käsitleb sisekliimat, eluruumide mõõtmeid ja standardiseeritud mugavuskäsitlusi ruumilise kogemuse kaudu.

asphalt / Kollektiv für Architektur (Austria)

Asphalt on arhitektuuribüroo, mis hõlmab endas uurimistööd, arhitektuuriharidust ja ehitust. Nende huviorbiidis on olemasolevate ruumide ja struktuuride potentsiaali avastamine, väljakujunenud dünaamikate küsimuse alla seadmisele ning oleviku vastuolude ja keerukuste kujutamine ja ruumiline tõlgendamine. asphalt lähtub soovist luua ruume, mis vastavad meie aja vajadustele, käsitledes arhitektuuri elava ja paindliku süsteemina, mis loob eeldused progressiivseteks muutusteks. Oma töö kaudu seisab büroo aktiivselt arhitektuuri- ja ehitusvaldkonna muutumise eest sotsiaalselt, majanduslikult ja ökoloogiliselt õiglasema ning kestlikuma praktika suunas. Need põhimõtted kujundavad ka nende enda tööviise.

Näituse installatsioon: A Roll of Marble

Silm usub, kuid käsi kahtleb. Marmor ei ole materjalina kõva ega külm – see on pehme, kehasoe ja järeleandlik. Püsivuse lubadus variseb kokku hetkel, kui seda puudutada. See ei ole juhus. Stukk, scagliola, spoon, laminaadid, trükitud plaadid – arhitektuur on alati seotud iluusiooni loomisega. Gottfried Semper nimetas seda nähtust terminiga Stoffwechsel, kus üks materjal võtab üle teise vormi ja kultuurilise väljenduse ilma selle tegelikku substantsi omamata. Marmorit saab rullida, trükkida või liimida (can be transferred???)Pind ilma kivita, atmosfäär ilma massita, väärtuse pretensioon ilma kehata. Kaasaegses ehituspraktikas on selle loogika viidud äärmuseni. Väärtust enam ei looda, vaid see kantakse pinnale. Hoonetest on saanud kultuurilise representatsiooni meediumid, kus tegelik konstruktsioon on täielikult peidetud kuvandi taha.

Primitiivne onn esindas vastupidist: konstruktsiooni, materjali ja tähenduse vastavust. Täna kaetakse see uuesti – mitte tektooniliselt, vaid termiliselt. Oleme loonud arhitektuuri, mis näeb välja nagu kivi, kuid tundub nagu vaht.

Ma ei ole selles täiesti veendunud.

baubüro in situ (Šveits)

baubüro in situ projekteerib kohapeal – koos inimestega, lähtudes olemasolevat ruumilisest keskkonnast ning arvestades kohalikke olusid. Meie harubüroosid Baselis, Zürichis ja Rolles ühendab ühine eesmärk luua elamisväärset ja kestlikku ehitatud keskkonda. Kaasavate protsesside ning olemasolevatesse ressurssidesse lugupidava suhtumise kaudu arendame me projekte, mis loovad pikaajalist väärtust. Oma töös lähtume ringmajanduse põhimõtetest, et aidata aktiivselt kujundada ehitusvaldkonna tulevikku. Toetume kollektiivsele teadmisele ja võrgustikule, mis on kujunenud aastatepikkuse teedrajava töö ja loomuliku arengu tulemusena. Seades keskkonnaeesmärgid kasumist ettepoole, loome ruume, mis tugevdavad kuuluvustunnet, säästavad ressursse ning näitavad, kuidas kestlik arhitektuur saab praktikas toimida.

Näituse installatsioon: Winkelbau 1, Zwhatt-Areal Regensdorf
„Olemasolev kui võimalus – ringmajandus kui visioon“

Lähtudes motost „Olemasolev kui võimalus – ringmajandus kui visioon“ kujundas baubüro in situ Winkelbau büroohoone kolmanda korruse ümber stuudiokorteriteks, seades esikohale olemasoleva hoonestruktuuri säilitamise ja materjalide korduvkasutuse.

Seal kus võimalik säilitati algne bürooplaan ja liikumisskeem ning seinu, viimistlust ja põrandaid kohandati vaid seal, kus see oli hädavajalik. Uusi materjale kasutati minimaalselt ning tavapärased ehitusstandardid hinnati ümber, lähtudes optimaalsuse põhimõttest. Näiteks on lahtivõetavad vannitoamoodulid viimistletud vaid ühelt küljelt, olemasolevad põrandad lihtsalt üle lihvitud ning enamik pindu jäetud töötlemata. Paljudes kohtades pikendati materjalide ja ehitusdetailide kasutusiga korduskasutuse abil.Taaskasutatud elemendid on koondatud vabalt paigutatavatesse ruumimoodulitesse, mis toimivad „teenindusrakkudena“, liigendades kortereid ning võimaldades elanikel ruume ise kujundada ja isikupärastada. Kokkuvõttes vähendasid need lahendused hoone kehastunud süsinikuheidet 65 tonni CO₂ ekvivalendi võrra (–43%) võrreldes samaväärse tavapärase renoveerimisega. Kahe- kuni kolmeaastase pilootprojekti käigus saadud kogemused saavad aluseks kogu hoone edasisele renoveerimisele, laiendamisele ja kohandatud taaskasutusele.

Avarrus Arkkitehdit (Soome)

Avarrus asutati 2008. aastal Pauli Siponeni ja Niilo Ikoneni poolt; 2018. aastal liitus stuudioga sisearhitekt Laura Karhunen. Büroo tegutseb Helsingis ning keskendub eelkõige renoveerimisprojektidele, suuremahulistele arhitektuuriprojektidele ja traditsiooniliste ehitusvõtete eksperimentidele.

Nende portfoolio ulatub uusehitistest renoveerimisteni ning interjööridest linnaplaneerimiseni, sealhulgas näiteks Punavuori tallid, mis kandideerisid 2023. aasta Finlandia arhitektuuripreemiale. Kestlikkus, kohanemisvõime ja koostöö on kõigi Avarruse projektide keskmes.

Näituse installatsioon: Lihtsalt massiivne

Installatsioon Simply Massive käsitleb tellist enama kui pelgalt pinnamaterjalina. See uurib, kuidas tellis suhestub õhu, energia, massi ja tsüklilisusega ning mida see praktikas tähendab.

Vastuseks TAB 2026 teemale How Much? läheneb projekt kulule kasutuse, eluea ja materjaliloogika kaudu, mitte lühiajalise efektiivsuse vaates.

Installatsioon põhineb Helsingin Muurarimestari projektil – see on 29 korteriga massiivne tellistest hoone mille on kavandanud Avarrus Architects ning mis uurib neid küsimusi kaasaegses ehituses.

ÕHK näitab müüritiskonstruktsiooni, mis hingab loomuliku ventilatsiooni kaudu, vähendades mehhaaniliste süsteemide vajadust.
ENERGIA käsitleb massiivset tellisseina passiivse soojussalvestina, mis aitab hoida sisetemperatuuri stabiilsena.
MASS vaatleb monoliitset ehitust kui vastupidava ja pika kasutuseaga arhitektuuri võimalust.
TSÜKKEL käsitleb tellist loodusliku materjalina, mida saab taaskasutada ja ringlusse tagasi suunata.

HouseEurope!

HouseEurope! on kogukonnapõhine mittetulundusorganisatsioon ehitatud keskkonna valdkonnas, mis asutati 2023. aastal ning mille eesmärk on viia praktiline kompetents poliitikakujunduse ja huvikaitse tasandile. Organisatsioon ühendab inimesi ja organisatsioone kogu väärtusahela ulatuses: arhitektidest ja inseneridest ehitajate ja materjalitarnijateni, arendajatest ja investoritest lobistide ning poliitikakujundajateni.

Meie tegevus põhineb vahetul kogemusel ehitusvaldkonnas. Oleme eelkõige praktikud ja peame seda oma peamiseks tugevuseks. Mõistame loogikat, mille põhjal langetatakse ot, otsuseid, millised on seatud piirangute tegelikud põhjused ning kuidas viia ühiste jõupingutustega ellu süsteemseid muutusi.Seetõttu toetame igati multidistsiplinaarset dialoogi ja vastastikust õppimist. Meie eesmärgiks on tuvastada suurima mõjuga muutuse hoovad.

Näituse installatsioon: Uinuvad hiiglased

Film uurib tühjalt seisvate büroohoonete – nn “uinuvate hiiglaste” – potentsiaali elamispindadeks ümberkujundamisel. Paljud Euroopa linnad seisavad silmitsi suure hulga kasutuseta büroopindadega, samal ajal kui taskukohase eluaseme vajadus kasvab. Eriti terav on probleem Brüsselis, kus hinnanguliselt seisab tühjana ligikaudu 1 miljon ruutmeetrit büroopinda.

Lugu tutvustab kolme erinevat strateegiat, millega kolm eri taustaga osalist – aktivist, arendaja ja arhitekt – püüavad büroopindade tühjaksjäämise probleemiga tegeleda. Kasutusel on väga erinevad lähenemisviisid, alates alt-üles algatustest nagu ajutised aktivatsioonid kunstnikele ja aktivistidele kuni ülalt-alla arendus- ja eluasemeprojektideni, mille eesmärk on olemasolevatele hoonetele uus kasutus anda.

Brüssel, Zürich, 2024
Autorid: Reto Kluser, Loris Müller, Julian Pauchard
Tiim: Severin Bärenbold, Olaf Grawert, Pan Hu, Meghan Rolvien
Kaastöölised: Oana Bogdan, Olivier Robberechts, Ward Verbakel

Mantas Peteraitis Architecture Studio (Leedu)

Mantas Peteraitis lõpetas 2002. aastal Vilniuse Tehnikaülikooli arhitektuuri ja urbanistika eriala. Pärast õpinguid töötas ta Londonis mitmes arhitektuuribüroos. Alates 2009. aastast tegutseb ta stuudionime Implant Architecture all. Ta on töötanud iseseisvate arhitektuuri- ja näitusedisaini projektidega ning teinud koostööd erinevate kunstipraktikatega.

Hiljuti on Mantas asunud elama Vilniusesse, Leetu, kus ta rajas oma stuudio, keskendudes ruumilise praktika tehnoloogilisele ja esteetilisele kestlikkusele ning selle mõjule kogukondadele ja ökosüsteemidele. Tema olulisemate hiljutiste rahvusvaheliste tööde hulka kuuluvad installatsioon Mountain Pine Alphabet, mis oli osa laiemast näitusest 2023. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaalil, ning näitusearhitektuur ja objektidisain kunstnik Lina Lapelytė projektile Lafayette Anticipations’is Pariisis 2022. aastal.

Näituse installatsioon: Plastivaba arhitektuuri loomise teejuht

21. sajandi alguses lubati maailmale plastireostuse drastilist vähenemist. Aastakümneid hiljem näitab statistika aga sünget tegelikkust: plastitootmine ja keskkonnatoksilisus kasvavad jätkuvalt eksponentsiaalselt. Ehitussektor on endiselt üks suurimaid sünteetiliste polümeeride tarbijaid, kuigi need materjalid on sageli peidetud kaasaegse mugavuse kihtide alla.

Projekt uurib seda murtud lubadust läbi 20. sajandi talukoha praktilise taastamise. See pakub välja „ennetava arhitektuuri” (Architecture of Prevention) – füüsilise kaitsemehhanismi süsteemse mikroplastireostuse vastu. Projekt kõrvaldab järk-järgult plastmaterjalid hoone väliskestast ja sisemistest süsteemidest, asendades laialt levinud sünteetilised materjalid võimaluse korral rangelt läbimõeldud, ajalooliselt informeeritud ja biopõhiste alternatiividega.

Márton Pintér (Ungari)

Márton Pintér on arhitekt, loovjuht ja ülikooli õppejõud. Ta lõpetas Moholy-Nagy Kunsti- ja Disainiülikooli ning kaitses hiljem doktoritöö Breuer Marcelli doktorikoolis. Koos oma endise professori Péter Pozsáriga asutas ta Alfieldi – arhitektuuriagentuuri ja akadeemia, mis seab kahtluse alla tavapärased distsiplinaarsed normid ning muudab arhitektuurialase teadmise laiemalt kättesaadavaks.

2025 aastal kureeris ja kujundas ta Ungari paviljoni Veneetsia arhitektuuribiennaalil. Tema töö hõlmab arhitektuuriprojekte, võistlustööde alternatiivseid ettepanekuid, kriitilist kirjutamist, loenguid ja avalikke arutelusid.

Näituse installatsioon: Eksport kui…

Lühifilm Edithist – arhitektist, kes püüab toime tulla küsimusega, kuidas arhitektuur allub üha enam turuloogika survele.

Stsenarist ja režissöör: Márton Pintér
Autor: Benjámin Kalászi (IG @kalasib)
Esilinastus: Ungari paviljoni näitusel There is Nothing to See Here Veneetsia arhitektuuribiennaalil 2025
Kuraator: Márton Pintér
Korraldaja: Ludwig Museum – Museum of Contemporary Art Budapest
Volinik: Julia Fabényi, Ludwig Museum Budapesti direktor

Secretary (Rootsi)

Secretary on arhitekt Rutger Sjögrimi ja arhitektuuriteoreetik Helen Rix Runtingi loodud arhitektuuribüroo. Praeguseks on tiimiga liitunud ka Josefina Martens. Interdistsiplinaarne aritektuuripraksisena uurib Secretary arhitektuuri võimet toetada väärikat elu 21. sajandi hilistes heaoluriikides kogu elanikkonna tasandil.

Secretary loob arhitektuuri, mis on ühtaegu poliitiline, eksperimentaalne ja infrastruktuurne. Büroo on projekteerinud elamuid, tööstushooneid, interjööre, teinud üldplaneeringuid ja koostanud regionaalseid andmearhiive, avaldanud raamatuid ja esseid ning loonud filmidele kontseptuaalset kujundust. Secretary praktika hõlmab multimeediainstallatsioone, kirjutamist, uurimistööd ja õpetamist, sageli koostöös teiste ruumiliste ja kunstiliste praktikatega.

Näituse installatsioon: Lost Hallway

Koridor. Ruum teiste ruumide vahel. Ruum, mis jääb kodu normatiivsete funktsioonide – söömine, magamine, pesemine, puhkamine, taastumine, meelelahutus jne – vahele. Kui elu lihtsalt juhtub, on koridor koht, kuhu kõik koondub. Oma liminaalsuses seab see küsimuse alla teiste ruumide, tsoonide ja territooriumide piirid.

Me käsitleme koridori hea elu sümbolina. Eluna, mis ei ole ekstravagantne, ülepaisutatud, kurnav ega ekstraktiivne, vaid soe ja külluslik, ent taskukohane ja mõistlik. Elu, millele meil kõigil on õigus.

Anthony Clay Bureau/Tõnis Savi & Ester Kannelmäe (Eesti)

Anthony Clay Bureau on Tõnis Savi poolt 2014. aastal Tallinnas asutatud arhitektuuri- ja sisearhitektuuribüroo. Büroo tegeleb hoonete, interjööride, avaliku ruumi ja ruumilise nõustamisega, keskendudes eelkõige sellele, kuidas arhitektuur kohtub tänavaga ning kuidas igapäevane keskkond mõjutab inimeste elamist, liikumist ja koosolemist.

ACB on teadlikult väike büroo: asutaja on otseselt seotud iga projektiga ning vajadusel kaasatakse laiem koostööpartnerite võrgustik. Tõnis Savi töö on tihedalt seotud ka liikuvuse, tänavaruumi ja inimmõõtmelise linna küsimustega.

Näituse installatsioon: There is always a Bill

„Arve saabub alati” on kriitiline uurimus sellest, kellele esitatakse tegelikult arve, kui räägime tänavaruumile tehtud või tegemata jäetud kulutustest.

Tänav on arhitektuuri seisukohast oluline teema, sest see on linna kõige avalikum ja demokraatlikum ruum: koht, mida kasutavad kõik, aga mida hinnatakse endiselt sageli iganenud liiklusloogika kaudu — liiklussujuvus, läbilaskvus, parkimiskohad, normid ja ehitushind.

Tänav on ruum, kus saavad kokku sotsiaalne elu, ligipääsetavus, kliimakindlus, elukeskkonna kvaliteet ja paljud muud teemad. Installatsioon ei otsi lihtsat vastandust autode ja inimeste, kulu ja tulu või ehitamise ja tegemata jätmise vahel, vaid osutab, kuidas tänav, hooned, liikumisvõimalused, ärid, eluruumid, heaolu ja avalik elu on päriselus omavahel seotud.

Installatsioon kujutab endast ajutist tööruumi, kus leiab väljenduse 20 aasta jooksul kristalliseerunud kollektiivne töö, mille huviorbiidis on olnud avaliku ja tänavaruumi, liikuvuse ning linna toimimise spetsiifika.

See ei ole lõplik vastus, vaid pooleliolev arvestusmudel sellest, mida ühiskonnana osatakse arvesse võtta — ja mis jääb märkamatuks, kui tänavat käsitletakse liiga kitsalt.

SALTO arhitektid (Eesti)

Salto AB on 2004. aastal asutatud Tallinnas tegutsev arhitektuuribüroo, mida juhivad Maarja Kask ja Ralf Lõoke. Nende projektid ulatuvad installatsioonidest ja ajutistest objektidest kuni tugeva sotsiaalse mõõtmega avalike hoonete ja suuremahuliste ruumiliste keskkondadeni. Oma praktikas on Salto keskendunud eriti arhitektuuri, maastikuarhitektuuri ja kunsti kokkupuutepunktidele.

Olulise osa nende loomingust moodustavad avalikud hooned, kus kriitiline ja interdistsiplinaarne lähenemine mängib keskset rolli. Salto tuntumate tööde hulka kuuluvad näiteks Tallinna Linnateater, Viljandi Riigigümnaasium, Balti Filmi- ja Meediakool, Eesti Maanteemuuseum, Tallinna Kruiisiterminal, Fotografiska, Paide Riigigümnaasium ja Saku Gümnaasium.

Rahvusvahelist tähelepanu on Salto pälvinud ka installatsioonide ja ajutiste objektidega, olgu nimetatud Eesti ekspositsioon Gas Pipe 11. Veneetsia arhitektuuribiennaalil, NO99 Põhuteater Tallinnas, kriitiline infrastruktuuriinstallatsioon Fast Track Venemaal, Tallinna Kunstihoone Lasnamäe paviljon ning Heat Wave Pariisis Cité de la Mode et du Design’is. Salto on pälvinud kaks Eesti riiklikku kultuuripreemiat, kümme Kultuurkapitali aastapreemiat ja neli Eesti Arhitektide Liidu aastapreemiat.

Bimberg&Frenz (Saksamaa/Belgia)

Amelie Bimberg ja Lea Frenz lõpetasid arhitektuuriõpingud 2020. aastal. Seejärel töötasid nad mitmetes rahvusvahelistes arhitektuuribüroodes, olgu nimetatud BeL – Sozietät für Architektur, Kawahara Krause, OFFICE Kersten Geers David Van Severen, AgwA, Bruther,l’Atelier Senzu ja Experience Paris. Nad on töötanud ka õppe- ja teadusassistentidena Leibnizi Ülikoolis Hannoveris ning RWTH Aachenis. Koos Jantje Engelsiga täitsid nad aasta jooksul erakorralise professori ülesandeid Siegeni Ülikoolis projekteerimise ja metodoloogia valdkonnas. Paralleelselt asutasid nad Brüsseli ja Pariisi vahel tegutseva koostööplatvormi Bimberg&Frenz.

Näituse installatsioon: RAHAtäht

CASH uurib raha ja arhitektuuri vahelist suhet lugude, objektide ja spekulatiivsete ettepanekute kaudu. Tegemist on erinevaid meediume ühendava projektiga, mis käsitleb euro sümboolikat ning sellel kujutatud sildu, aknaid ja väravaid. Projekt valmib ajal, mil Euroopa Liit töötab eurole välja uut visuaalset identiteeti, mis ei pruugi enam arhitektuuri üldse kujutada. Seetõttu kutsuti 33 arhitektuuribürood euroalalt looma alternatiivseid kujundusi fiktiivsele euro rahatähele.Tulemuseks on CASH-vaip– spekulatiivsete ettepanekute kogum, mis mõtestab kaasaegset arhitektuuri ja selle kujutamist meie ühisel vääringul.

Kaastööd: 2001, Andreas Lechner, Antipas Jones, AREA, BeL – Sozietät für Architektur, Bernd Schmutz, Bovenbouw, Burr, Cortese Mazza, draftworks, EBEJER BONNICI, fala, Forms of Commons, Ivana Čobejová, Jean-Benoît Vétillard, KOSMOS, Krešimir Damjanović, list, LNCL, Madli Kaljuste, NERVIN, Nomos, Plural, Praktika, Sampling, Simple, Stand van Zaken, studio sotnas, Studio MAKS, ur bau, Veldwerk, Vidic Grohar, XIX.

Max von Werz Arquitectos (Mehhiko)

Max von Werz Arquitectos on Mexico Citys tegutsev arhitektuuribüroo, mis keskendub peamiselt elu- ja hotelliarhitektuuri projektidele. 2013. aastal asutatud stuudio lähtub iga projekti puhul selle konkreetsest kontekstist, mitte kindlast stiilist, luues arhitektuuri, mis on praktiline, meeleline ja kooskõlas.ümbritseva keskkonnaga. Büroo on projekteerinud ja ehitanud Mehhikos, Saksamaal, Ühendkuningriigis ja Rootsis. Kõigis neis kontekstides käsitletakse traditsiooni ja modernsust mitte vastanduste kaudu, vaid pigem järjepideva suhtena. Stuudiot huvitab vähem uudsus kui arhitektuuri kuuluvus kohta ja ajastusse, milles see eksisteerib.

Näituse installatsioon: Ühe katuse all

Kirjeldus: Prototüüp Mexico City vecindad-tüüpi elamute tihendamiseks.

Max von Werz Arquitectos/ Osalejad: Hiroshi Ando, Javier Castillo, Johannes Koch, Carlos Ortega, Max von Werz

Vecindad Peralvillo 15 on üks Mexico City vanimaid ja suurimaid ajaloolisi elamukogukondi – elamutüüp, mida ohustab hooletusse jätmine ja linnastumissurve. Projekt vastab vajadusele tihendada ja elavdada vecindad-tüüpi elamuid nende elanikke välja tõrjumata. Projekti keskne arhitektuurne võte on ühtaegu radikaalne ja täpne: olemasolevate esimese korruse eluruumide laed eemaldatakse, muutes pikad sisehoovid ühisaedadeks, mille kohale rajatakse kolmekorruseline sotsiaalelamute plokk Under One Roof. Eeltoodetud ristkihtpuidust (CLT) paneelid ja sambad koos laineplekk-katusega ühendavad endas kestlikkuse, kulutõhususe ja kohapeal kättesaadavad materjalid. Olemasolevad ajaloolised müürid säilitatakse ja võetakse uues lahenduses taas kasutusele. Tulemuseks on tihendamise prototüüp, mis vähendab ehitusmahtu, kuid maksimeerib ühiskasutatavaid hüvesid – ristventilatsiooni, kahepoolset loomulikku valgust, lodžasid, linnaaedu ja ühiskasutatavaid ruume. Samal ajal väheneb ühe elaniku kohta ehitatud pind ning suureneb kogukonna iseseisvus. Projekt näitab, et vecindad-tüpoloogia pole aegunud, vaid võib kujuneda ühe maailma suurima suurlinna õiglasema ja kestlikuma tiheasustuse mudeliks.

O–P (New York)

O–P asutasid kaks noort arhitekti, kes tegutsevad nii New Yorgis, Jakartas kui ka Singapuris. Oma tegevuses lähtuvad Eugene Ongi ja Andri Putri soovist ümber mõtestada senist arhitektuurikogemust, seades kahtluse alla tavapärased arusaamad väärtusest, atmosfäärist ja professionaalsusest ning lähtudes erinevatest kultuurilistest ja linnalistest kogemustest.Me alustasime tegevust ilma kindlate metoodikateta, käsitledes iga projekti võimalusena küsida, kuidas ja kelle jaoks arhitektuuri luuakse ning ehitatakse. Meie eesmärk on pakkuda rõõmu, soodustada osalemist ning tuua majanduslikud reaalsused arhitektuurialasesse arutellu läbi materjalide, detailide ja igapäevaste süsteemide, mis kujundavad kaasaegset elu.

Näituse installatsioon: Ground Plane

Ground Plane on elamuarhitektuuri ettepanek, mis sai inspiratsiooni projektist New York City of Yes for Housing Opportunit 2024. Selle raames käsitletakse elamuehitust mitte üksnes suuruse või tõhususe küsimusena, vaid vahendina esteetika ja väärtuse vaheliste seoste mõtestamiseks. Rõhutades kulutõhusust, modulaarset kohandatavust ja kohalikku päritolu materjalide kasutamist, uurib projekt taskukohase elamuehituse võimalikkust kolme põhimõtte kaudu.

01 / Maapinda käsitletakse paindliku ressursina. Sageli moodustab see projekti suurima kuluartikli, kuid ruumilise mahu lisamisel muutub see ühtaegu nii konstruktsiooniks kui ka ruumiks, luues kohandatava maastiku, mis seab kahtluse alla tavapärased arusaamad funktsioonist ja jäikusest.

02 / Viimistlus viiakse miinimumini. Elamu lisamoodulit (ADU –Accessory Dwelling Unit) käsitletakse elementaarse põhistruktuurina, mille kasutajad saavad soovi korral ise edasi arendada ja täiendada.

03 / round Plane’I modulaarne süsteem põhineb valmiskomponentidel. Kasutajad saavad ruumilahendusi ja kujundust ise kohandada, samal ajal kui tuttavad ja laialt kättesaadavad ehituselemendid muudavad ehitusprotsessi arusaadavamaks ning nihutavad väärtuse rõhuasetuse toodetelt tööle ja detailidele.

SEE:4C. Kagu-Euroopa: 4 linna (Belgrad, Podgorica, Skopje ja Tirana)

Põhikuraator: Ludovica Rolando
Kuraatorid: Valeria Federighi, Alessandro Armando, Ognen Marina, Vladimir Lojanica, Jelena Ristić Trajković
Näituse produktsioon: Mariolina Affatato, Caterina Barioglio, Luna Buonaiuto, Irene Carrozzo, Caterina Ottaviano
Kaastöölised: Sanja Avramoska, Irina Branko, Valerio Della Scala, Manfredo di Robilant, Roberto Dini, Dalia Dukanac, Adelina Fejza, Gjergji Islami, Giulio Marzullo, Emanuele Morezzi, Rade Mrlješ, Lorenzo Murru, Slavica Nikolčić, Sanja Paunović Žarić, Irena Rajković, Denada Veizaj ja Luka Vujović.

Uurimisprojekt käsitleb Belgradis, Podgoricas, Skopjes ja Tiranas 1960.–1980. Aastatel rajatud sotsialistliku masselamuehituse pärandit. Analüüsides neid elamukomplekse ajastuse (Timing), pärandi (Legacy) ja agentsuse (Agency) vaatenurgast, mõtestab projekt arhitektuurset väärtust ümber väljaspool turupõhist ja ressursse ammendavat loogikat, tuues esile aktiivsete kogukondade sotsiaalse ja keskkondliku rikkuse.Mitmet keskust ühendav koostöötoob okkuTorino Polütehnilise Ülikooli nelja Kagu-Euroopa arhitektuuriteaduskonnaga: (Belgradi ülikool, UKIM skopje, Montenegro ülikool,Tirana tehnikaülikool). Koostöö toimub TNE-DeSK programmi raames ning seda rahastatakse programii programm NextGenerationEU kaudu. Ühine uurimistöö seob arhitektuuripärandi säilitamise Euroopa rohepöörde eesmärkidega.

Näituse installatsioon: Kandevõime

Load Bearing lähtub täpsest ehituskonstruktsioonide terminist, kuid laiendab selle tähendust arhitektuurist. märksa kaugemale Need hooned ei kanna üksnes füüsilist koormust, vaid ka ajaloo raskust, mälestuste kihistusi ja erinevaid kasutusviise. Projekt uurib endise Jugoslaavia aladel 1960.–1980. aastatel Belgradis, Podgoricas, Skopjes ja Tiranas rajatud sotsialistliku masselamuehituse pärandit. Eeltoodetud raudbetoonist ehitatud elamukompleksid kujutasid endast ühtaegu nii pragmaatiline ehituslahendust kui ka omasid sümboolset tähendust, mis väljendas kollektiivsest võrdsuse ideaali, mille tänapäevased turuloogikad on suuresti kõrvale jätnud. Kuigi neid piirkondi peetakse sageli amortiseerunuks või allakäinuteks, peidavad need endas elujõulisi kogukondi, huvipakkuvaid avalikke ruume ning alternatiivset ühise taristu mudelit. Läbi kolme vaatenurga –Timing, Legacy ja Agency – mõtestab uurimus arhitektuurset väärtust väljaspool majandusliku kasumi loogikat ning pakub olemasolevate linnastruktuuride uueks kasutuseks välja linnalise eksaptatsiooni (urban exaptation) kui strateegia, mis aitab taas esile tuua nende hoonete seni kasutamata potentsiaali.

Uurimistöö tulemusi tutvustavad nii näitus kui peagi ilmuv raamat.

KAVAKAVA (Eesti)

Kavakava projektid on kohaspetsiifilised ning toovad esile iga paiga ainulaadse potentsiaali. Samal ajal on nende eesmärk alati luua uusi olukordi ja käivitada ootamatuid ruumilisi suhteid. Büroo looming hõlmab peamiselt avalikke hooneid ja linnaruumiprojekte, mis põhinevad avalike arhitektuurivõistluste võidutöödel. Projekteerimispraktika kõrval peavad nad oluliseks aktiivset osalemist akadeemilistes ja teoreetilistes aruteludes ning õpetamist ülikoolis.